Viimastel kuudel on sotsiaalmeedias järjest rohkem arutatud selle üle, mis saab programmeerijatest, veebiarendajatest, kujundajatest ja teistest inimestest, kelle töö on seni nõudnud aastaid õppimist ning üsna spetsiifilisi teadmisi. Küsimus pole enam ainult selles, kas tehisintellekt suudab kirjutada koodi või teha kujunduse. Küsimus on selles, kui palju inimesi on tulevikus üldse vaja sama töö tegemiseks.
Veel mõni aasta tagasi oli keeruka veebilehe, tarkvara või infosüsteemi loomine töö, milleks oli vaja programmeerijat, disainerit, projektijuhti ja sageli veel mitut spetsialisti. Täna võib üks inimene koos tehisintellektiga teha ära väga suure osa sellest tööst. AI kirjutab koodi, leiab vead, pakub kujunduse, loob teksti, analüüsib andmeid ja aitab isegi otsustada, kuidas kogu lahendus üles ehitada.
See ei tähenda tingimata, et homme kaovad kõik IT-töökohad. Küll aga võib väga kiiresti väheneda inimeste arv, keda ühe ja sama tulemuse saavutamiseks vaja on.
Kui varem tegi mingit tööd kümme inimest ja tulevikus suudavad kaks väga head spetsialisti koos AI-ga sama töö ära teha, siis pole ettevõttel majanduslikult erilist põhjust ülejäänud kaheksat inimest alles hoida.
Just siin peitubki tehisintellekti mõju, mida kiputakse vahel alahindama.
Kõigepealt saavad pihta tööd, mida saab ekraani taga teha
Kõige suurema surve all on tõenäoliselt ametid, kus töö tulemus sünnib täielikult arvutis.
Programmeerimine, veebiarendus, graafiline disain, reklaamtekstide loomine, tõlkimine, lihtsam raamatupidamine, andmeanalüüs, klienditeenindus, turundusmaterjalide valmistamine ja suur osa kontoritööst on valdkonnad, kus AI suudab juba praegu teha järjest suurema osa rutiinsest tööst.
Seejuures toimub muutus paljudes ettevõtetes juba praegu üsna vaikselt. Arendatakse ja katsetatakse AI-lahendusi, automatiseeritakse tööprotsesse ning otsitakse võimalusi, kuidas sama töö väiksema inimeste arvuga ära teha. Sageli ei arutata neid plaane töötajatega läbi ning paljudel pole aimugi, et nende enda amet või tööülesanded võivad juba lähema aasta jooksul oluliselt muutuda. See ei tähenda tingimata, et terve ametikoht kaob üleöö, kuid väga paljudel juhtudel hakatakse inimeselt ära võtma just neid ülesandeid, mis seni moodustasid suure osa tema igapäevatööst.
Paradoksaalsel kombel võivadki esimesena suure surve alla sattuda inimesed, keda oleme seni pidanud väga turvalise tulevikuga kõrgelt kvalifitseeritud töötajateks.
Aastaid räägiti noortele, et õppige programmeerimist, sest siis on töökoht alati olemas. Nüüd on tekkinud olukord, kus programmeerimine ise on üks valdkondi, kus AI areng on kõige kiirem.
See ei tähenda, et häid programmeerijaid enam vaja pole. Pigem tähendab see, et üks hea programmeerija suudab teha järjest rohkem.
Ja see muudab kogu tööturu loogikat.
Kes AI-d kasutab, võib asendada neid, kes seda ei kasuta
Lähiaastatel ei pruugi kõige suurem konkurents olla inimese ja AI vahel. Palju tõenäolisemalt konkureerivad omavahel inimesed, kellest üks kasutab AI-d ja teine mitte.
Kui üks töötaja suudab tehisintellekti abil teha kahe päevaga töö, milleks teisel kulub nädal, on ettevõtte jaoks üsna lihtne otsustada, kumb töötaja väärtuslikum on.
Seetõttu võivad kõige suuremad kannatajad olla just need töötajad, kes AI-lahendusi oma töös kasutusele ei võta.
See puudutab mitte ainult IT-valdkonda.
Ehitusinsener võib AI abil kiiremini arvutada ja projekte kontrollida. Fotograaf saab automatiseerida järeltöötlust. Raamatupidaja võib lasta süsteemil dokumente kontrollida. Müügiinimene saab AI abil koostada pakkumisi ja analüüsida kliente. Remondimees võib tulevikus saada telefonikaamera kaudu täpseid juhiseid, kuidas mingi seade paigaldada või rike leida.
Veel olulisem muutus tekib aga siis, kui kõik need eraldi AI-lahendused suudetakse üheks tervikuks kokku siduda ja automatiseerida. Seda võib väga hästi teha IT-taustaga AI kasutaja, kes oskab erinevad süsteemid omavahel tööle panna. Tema ei pea tingimata olema ise raamatupidaja, turundaja, kujundaja või müügispetsialist, sest AI tunneb juba suurel määral nende valdkondade tavapäraseid tööprotsesse ja oskab neid juhendamise järgi täita.
Nii võib üks inimene panna AI koostama pakkumise, vormistama arve, kontrollima makseid, uuendama kliendiandmeid, looma reklaamteksti, valmistama turundusmaterjali ja saatma kliendile vastuse – kõik ühe automatiseeritud töövoona. Varem võis sama protsess läbida mitme inimese laua, nüüd võib selle tervikuks ehitada üks tehniliselt tugev AI kasutaja.
AI ei pea inimest täielikult asendama. Piisab sellest, kui AI muudab ühe inimese mitu korda produktiivsemaks. Just see võibki olla tööturul kõige suurem muutus: küsimus ei ole ainult selles, milliseid ameteid AI ära kaotab, vaid selles, mitu senist töökohta suudab tulevikus ära teha üks inimene koos hästi üles ehitatud AI-süsteemiga.
Ka füüsiline töö pole pikemas perspektiivis puutumatu
Sageli öeldakse, et torumehel, elektrikul, ehitajal või soojuspumba paigaldajal pole midagi karta, sest AI ei saa tulla objektile toru ühendama.
Praegu on selles palju tõtt.
Aga ka siin võib toimuda sama muutus.
Tehisintellekt võib juba enne objektile jõudmist analüüsida fotosid ja jooniseid, arvutada materjalikogused, määrata paigalduskohad, koostada tööjärjekorra ning juhendada töötajat samm-sammult.
Kui sellele lisanduvad targad mõõteriistad, automaatsed seadistused, robotid ja järjest paremini standardiseeritud paigaldussüsteemid, võib töö, mida praegu teeb kolm inimest, tulevikus teha üks inimene.
AI ise ei pea labidat kätte võtma.
Piisab sellest, et masin teeb kaevamise ning AI ütleb inimesele täpselt, mida, kuhu ja kuidas paigaldada.
Kõige haavatavam võib olla keskmine spetsialist
Väga head spetsialistid tõenäoliselt ei kao esimestena. Vastupidi – nende väärtus võib isegi kasvada, sest AI võimaldab neil teha väga palju rohkem.
Samuti jäävad mõneks ajaks alles tööd, kus on vaja inimlikku usaldust, vastutust, füüsilist kohalolekut või keerulistes olukordades otsustamist.
Kõige keerulisemasse olukorda võib sattuda hoopis keskmine spetsialist, kelle põhiline väärtus on seni olnud oskus teha mingit tehnilist tööd, mida tavainimene ei osanud.
Kui AI muudab selle oskuse kõigile kättesaadavaks, kaob osa spetsialisti senisest eelisest.
Kunagi oli suureks eeliseks oskus veebilehte programmeerida. Seejärel muutus veebilehe tegemine sisuhaldussüsteemidega lihtsamaks. Nüüd võib järgmine samm olla see, et inimene lihtsalt kirjeldab AI-le, millist süsteemi ta tahab, ja süsteem ehitatakse tema eest valmis.
Sama võib juhtuda paljudes teistes valdkondades.
Suurim küsimus pole töö, vaid raha
Siin jõuame tegelikult palju suurema probleemini kui programmeerijate tulevik.
Oletame, et AI ja automaatika võimaldavad ettevõtetel tulevikus toota sama palju kaupu ja teenuseid poole väiksema tööjõuga.
Ettevõtte jaoks on see suurepärane uudis. Kulud vähenevad ja tootlikkus kasvab.
Aga mis saab inimestest, kelle tööd enam vaja pole?
Kui suur osa inimeste sissetulekust tuleb endiselt palgast ning samal ajal jääb järjest vähemaks töid, mille eest ettevõtted on valmis inimestele maksma, tekib väga keeruline olukord.
Ettevõtted võivad olla tohutult efektiivsed, kuid neil on ikkagi vaja kliente.
Kui väga suurel osal inimestest pole piisavat sissetulekut, siis kes ostab kõik need AI abil odavalt toodetud kaubad ja teenused?
Siit võibki kujuneda järgmiste aastakümnete üks olulisemaid poliitilisi küsimusi.
Kellele kuulub AI loodud rikkus?
Kui AI suudab tulevikus teha tohutu osa praegusest inimtööst, võib ühiskond tervikuna olla palju rikkam kui praegu.
Probleem ei pruugi olla rikkuse puudumine.
Probleem on selles, kellele see rikkus kuulub.
Kui suurem osa AI loodud tootlikkusest koguneb väikese hulga ettevõtete ja nende omanike kätte, samal ajal kui miljonid inimesed kaotavad osa oma sissetulekust, võib ebavõrdsus väga kiiresti suureneda.
Ja siinkohal ei maksa loota, et mõni USA suur tehnoloogiaettevõte hakkab vabatahtlikult Eesti, Austraalia või mõne teise väikese riigi inimesi ülal pidama lihtsalt seetõttu, et nende tehnoloogia on osa töökohti ära kaotanud.
Kui töö tähendus ühiskonnas oluliselt muutub, tuleb tõenäoliselt muuta ka seda, kuidas loodud rikkust jaotatakse.
See võib tähendada suuremat kapitali maksustamist, lühemat töönädalat, kodanikudividendi, universaalset põhisissetulekut või mingit täiesti uut süsteemi, mida praegu veel olemas pole.
Kas tulevik on düstoopia või utoopia?
AI optimistid räägivad maailmast, kus inimene ei pea enam tegema tüütut ja rasket tööd ning masinad loovad suurema osa meie heaolust.
Tehniliselt on see täiesti võimalik.
Kui masinad ja tehisintellekt teevad suure osa tööst meie eest, võiks inimene töötada vähem, veeta rohkem aega perega, õppida, reisida või tegeleda sellega, mis talle päriselt meeldib.
See oleks tohutu edasiminek.
Aga sama tehnoloogia võib tekitada ka vastupidise maailma.
Maailma, kus väike osa inimestest kontrollib väga võimekaid AI-süsteeme ja tootmisvahendeid ning suure osa inimeste majanduslik väärtus tööturul väheneb.
Tehnoloogia ise ei otsusta, kumb neist maailmadest tekib.
Selle otsustavad inimesed, riigid ja ühiskonnad.
Seetõttu pole kõige olulisem küsimus enam ammu ainult see, kas AI võtab programmeerijalt töö ära.
Palju olulisem küsimus on: mis saab ühiskonnast siis, kui inimese töö pole enam peamine viis väärtuse loomiseks?
Sest kui jõuame maailma, kus masinad suudavad teha suure osa tööst paremini ja odavamalt kui inimesed, ei saa kogu ühiskond lõputult toimida põhimõttel, et raha saab ainult see, kelle tööd kellelgi parasjagu vaja on.
Tehisintellekti suurim oht ei pruugigi seetõttu olla see, et masin muutub inimesest targemaks.
Suurim oht võib olla hoopis see, et tehnoloogia areneb kiiremini kui ühiskond jõuab otsustada, kuidas selle loodud rikkust jagada.